tallinna garnisonist rootsiaja lõpul 1700-1710

autor: Kalle Kroon
Mag. Art.

Garnisonide ja väeosade komplekteerimine

Rootsi aeg on Tallinna linnapilti jätnud  märkimisväärse pitseri 17. sajandi lõpul - 18. sajandi algul alustatud võimsate bastionite rajamise näol,  mille fragmente on tänaseni võimalik jälgida ning arheoloogilised väljakaevamised toovad erinevate ehitusjärkude kohta lisa ka kaasajal. Vaadeldes osaliselt tänaseni säilinud bastionite muldkehandeid („Harju mägi,“- „Ingeri bastion,“ „ Linda mägi“-„Rootsi bastion“, „Rannavärava mägi“ – „Skåne bastion“) ning neid kooshoidvaid müüre ehk eskarpe tuleb meeles pidada, et tegu on rajatistega, mille ehitamisel osalesid väga erinevad elanikkonna kihid ja rahvused – nii linnaelanikud, talupojad, linnas paiknenud soome, rootsi ja saksa soost sõdurid, millistele 1701.a. alates lisandusid ka eesti soost sõdurid. Veelgi enam – eestlastest sõdurid moodustasid rootsi aja lõpukümnendil ka esimese rootsiaegse alalise garnisoniväeosa, mis oma iseloomult oli samas ka inseneriväeosa, seega Tallinna tolle aja mõistes väga modernsete kaitserajatiste ehitamise ja  hooldusega ning nendel „mägedel“ vahiteenistuse pidamisega kõige otsesemalt seotud.

Tallinna liidulepingust Rootsi kuningaga 1561.a. sai alguse Rootsi suurriiklus. Samas on huvitav, et erinevalt teistest rootsi võimu alla läinud suurematest linnadest nagu Narva ja Riia, ei olnud terve 17. sajandi jooksul moodustatud rootsi võimude poolt spetsiifilist linna  garnisoniväeosa. Linnas asusid siia komandeeritud väeüksused, kusjuures voolavus oli küllalt suur. Märkimisväärne on ka asjaolu, et teiste linnadega võrreldes oli Tallinnas paiknevate sõjaväelaste arv sageli väiksem kui näiteks Narvas, Tartus või Pärnus ja Riias.

Põhjasõja eelõhtul, 1699.a. oli Rootsi Eesti- ja Liivimaa garnisonides kokku vaid umbes 5400 meest, neist Riias kui suurriigi ühes suurimas linnas 3300 meest, Tartus 540 meest, Pärnus 660 meest, Ingerimaa alla kuuluvas Narvas umbes 1000 meest ja Tallinnas vaid üks kompanii Narva garnisonirügemendist 137 mehega.[1]  Tallinna garnisoni tagasihoidlikkus pidi olema tulenenud mitmest põhjusest. Esiteks oli Tallinn  maismaad pidi lähtuvate eeldatavate rünnakute eest suhteliselt kaitstud – idas asus Narva, lõunasuunalt pidurdasid edasitungi Riia, Pärnu ja Tartu. Teiseks tuli võimudel arvestada Tallinna raega sõlmitud kokkuleppega. Tallinn ei olnud Rootsi jaoks mõõgaga vallutatud linn, vaid liitunud per pacta, lepingu alusel. Riigipoolse garnisoni suurus Tallinnas oli reguleeritud 1629.a. Gustav II Adolfi resolutsiooniga, mille kohaselt oli linn vabastatud kõikidest sõjakohustustest välja arvatud linnamüüride korrashoid ja kaitse. Rootsi riigil oli õigus pidada linnas vaid üks kompanii jalaväge, mis oli määratud Toompea kui riigivõimu esindaja residentsi kaitseks.[2] Linna enda kaitseks oli linnas ette nähtud kodanikest koosnev nn. linnamiilits, mille liikmed olid kantud ka spetsiaalsetesse munsterrollidesse ja saanud teatud väljaõppe.

Sõjaaja tingimustes selline kaitsekorraldus end mõistagi ei õigustanud. Esiteks nõudsid juba senisest märksa massiivsemad kaitserajatised suuremal hulgal tööjõudu. Teiseks vajasid ulatuslikumad ja polügonaalsed kaitserajatised suuremat arvu kvalifitseeritud sõdureid. Nii ongi kogu 17. sajandi teise poole toimunud pidevad konfliktid ja läbirääkimised linna riikliku kaitsevõime tugevadamiseks, mis toimusid suurema või väiksema eduga uut tüüpi bastionaalsüsteemi rajatiste ehitamisega käsikäes.1698.a. septembris tegi kuninglik kindluskomisjon ettepaneku jalaväevajadustest kindluslinnades, lähtudes arvestusest, et iga 1,8 meetri kaitserinnatise kohta tuleks kaks meest. Garnisonide lõikes nägi kava ette Riias 5540, Tartus 1500, Pärnus 2000 ja Tallinnas 4000 meest, koos väiksemate kindluste planeeritud garnisonidega kokku 15 540 meest.[3]

1700.a. alanud Põhjasõda tõi Rootsile kaasa võitlused kolmel rindel korraga- nii Venemaa, Saksi kuurvürsti kui Taaniga. Eesti-ja Liivimaa kaitsevõime vajas kiiret ja olulist tugevdamist, milleks kasutati ära eeskätt kohapealseid inimressursse. Uute ja samas sõjaliselt kasutuskõlblike väeosade moodustamiseks oli Eesti- ja Liivimaa võimudel kasutada kaks tähtsamat võimalust – värbamine vabatahtlikkuse alusel ja elanikkonna, konkreetselt talupoegade sundväkkevõtt konskriptsioonina. Esimese võimalusena kasutati värbamist. 1700.a. kestel värvati Eesti- ja Liivimaal ning Ingerimaal  11 uut ratsa- ja jalaväeosa ning traguniväeosa kokku 6600 mehega. Hoolt kanti esmajoones linnade, ka Tallinna eest. Juba 1700.a. veebruaris, mil oli selge, et sõda on alanud, sõlmis kuningas Karl XII värbamislepingu Eestimaa kindlralkuberner A.J. De la Gardie-ga, mille kohaselt kindralkuberner kohustus Tallinna kaitseks värbama ühe jalaväerügemendi, koosnedes reglemendi kohaselt 8 kompaniist, igas 125 meest.

Rügement pidi saama Tallinnas kasutada vabu kortereid ja tasuta teenindust (service), mille all mõeldi kodanike kohust anda sõjaväelastele küünlaid ja voodipesu ning voodeid või madratseid, nii nagu teistelegi linna saadetud väeosadele. Lepingu kohaselt 11. novembrist 1700 sai rügemendi ülemaks kindralkuberneri poeg ooberst Adam Carl De la Gardie. Värbamislepingust ei selgu, kas tegu oli väeosaga, mis oleks pidanud jääma Tallinna garnisoniteenistusse ka peale eeldatavat sõja edukat lõppu. 1702.a. lisandus Tallinna kaitse seisukohalt olulisematest värvatud jalaväeosadest veel krahv Berendt Mellini värvatud jalaväerügement.[4]  1701.a. 10. jaanuaril andis peale võidukat Narva lahingut Laiusel resideeruv kuningas Karl XII korralduse maaelanikkonna valikuliseks väkkevõtuks ning seejärel juba konkreetsemalt konskriptsiooniks (utskrivning –üleskirjutus) adratalupoegade hulgast. Põhimõtteliselt tähendas see sundusliku nekrutivõtu algust Eesti- ja Liivimaal. Eestimaal moodustati sel teel neli jalaväerügementi – Harju, Läänemaa, Viru ja Järva maarügemendid. Väeosadel oli regulaarväeosadele omane ülesehitus ja neid täiendati nii nagu värvatud väeosigi, pidevate, iga-aastaste uute täiendrekruteerimiste teel. Reeglina oli rügemendi suuruseks 800-1000 meest. Maarügementide sõdurkond jagunes musketärideks, grenaderideks (Harju ja Järva rügementides teada alates 1704.a.) ja välivõitluses ka piigimeesteks. Kui värvatud väeosadesse otsiti vabatahtlikke soovijaid, siis maarügementidesse võeti vajadusel teenistusse talude rühmadest  ehk „roodudest“ nekrutiks üles kirjutatud teenistuskõlblik mees. Kui värvatud väeosas anti sõdurile palk ja univorm riigi poolt, siis väkkevõetud maasõdurile andis palga ja mundri talurood. Nii värvatud kui konskriptsiooniga võetud vägedele nähti ette regulaarne väljaõpe armeemäärustiku kohaselt. Liivimaal moodustati samadel alustel maapataljonid. Seega oli 1701.a. sundväkkevõtuga oli en corpore hõlmatud rootsi tegevteenistusse ja linnade, sealhulgas ka Tallinna kaitsele täiesti uus kategooria Eesti- ja Liivimaa elanikkonnast- eesti (ja läti) talupojad, kes enne Karl XI reduktsiooni ja reforme olid armeeteenistusest 17.sajandi vältel pea täiesti eemale jäänud ja kellele riigimõisate talupoegade poegade näol oli kuninga poolt võimaldatud astuda armeesse vabatahtlikult.

Nüüd, 1701.a. moodustati aga Karl XII poolt terved üherahvuselise sõdurkonnaga väeosad, milliseid, nii nagu Rootsi ja Soome üherahvuselisi maapalgalisi väeosi, on tähistatud terminiga „rahvusväeosad.“[5] Terminiga tuli eristada neid väeosi värvatud väeosadest, milliste sõdurkond oli reegline mitmerahvuseline või täpsemalt öeldes- vabatahtlikul värbamisel ei pööratud rahvusele ega sotsiaalsele seisundile tähelepanu.

Jalaväeosade ülesandeks oli nii garnisoniteenistus kui väliteenistus, milleks nad vajadusel linnadest välja komandeeriti. 1701.a. loodud maarügementide ülesandeks oli formaalselt piiride kaitse, kuid tegelikkuses rakendati aja jooksul neidki põhiliselt garnisonides. Aastail 1701-1703 asusid Järva, Läänemaa ja Viru maarügemendid piiri kaitsel Vasknarvas ja Remnikul, kuid aastaks 1703 saadeti Läänemaa ja Viru rügemendid Narva, väiksem, vaid 500-meheline Järva rügement aga Tallinna. Tallinna saabus ilmselt juba sama aasta lõpuks ka seni Tartus ja Ahjal asunud Harju maarügement. 1704.a. suvel saadeti Järva rügement vene vägede piiratavasse Narva. Aastail 1701-1703 oli W.A. Schlippenbachi Liivimaa väliarmees  A.C De la Gardie rügemendi üks pataljonidest. 1705.a. saadeti osa Harju maarügemendist laevadel ebaõnnestunud Retusaari operatsioonile. 1708.a. saadeti A.C. De la Gardie rügement kindral A.L. Lewenhaupti korpuse juurde Kuramaal, mis asus teele Karl XII peaarmee juurde ning sai tugevasti kannatada lahingus Lesnaja all 29. septembril. Riismed jõuavad küll kuninga juurde, kuid koos peaarmeega saadakse lüüa lahingus Poltava all.

Tallinna garnison saavutas Põhjasõja kestel põhimõtteliselt  1698.a. planeeritud suuruse. Aastate lõikes on ülevaade garnisoni suurusest järgmine:[6]

Aasta	1699	1703	1704	1706	1710 (enne katku)
Jalaväelaste arv:	137	1090	1490	3000	4500

Aastaks 1704 oli strateegiline olukord Eesti- ja Liivimaal peale Tartu ja Narva langemist vene vägede kätte kujunenud rootsi võimudele väga murettekitavaks. Eeskätt oli vaja kanda hoolt Tallinna kindlustustuste eest. Peale Narva langemist siirdusid hävinud Viru, Läänemaa ja Järva rügementide riismed Tallinna, kus need vastavalt kindralmajor W.A. Schlippenbachi ettepanekule ja  kuningas Karl XII konfirmatsioonile 17. oktoobrist 1706  koondati üheks 250-meheliseks tüviüksuseks ning nähti ette väeosa suurendamine värbamise teel 400- meheliseks pataljoniks „ fortifikatsioonitööde jätkamiseks Tallinnas.“[7] Selleks tuli välja nõuda ka desertöörid ning seni Läänemaal taludes viibivad maasõdurid. Täisarvu sõdurite saamiseks tuli rakendada ka värbamist vabatahtlikkuse alusel. Kuna iga-aastaselt tulevat vaevarikkalt Tallinna kindlustustöödele tuua sõdureid Soomest, siis tööde paremaks jätkamiseks tuli loodava pataljoni sõdureid „informeerida kõiksugustes fortifikatsioonitöödes vaja minevates käsitööoskustes ning õpetada neid, kuidas korralist garnisoniteenistust pidada.“ Seejuures kinnitas kuningas, et mainitud pataljon „niihästi sõja-kui rahuaegadel alaliseks (Tallinna ) meeskonnaks võib jääda ja iseäranis kasutada fortifikatsiooni, suurtükiasjanduse ja lossiehituse juures.“ Pataljon tuli relvastada heade ränilukuga musketitega ja bajonettidega ning varustada heade univormide ja lippudega. Pataljoni ülemaks sai Tallinna linnamajor (nimetatud ka staabimajoriks) Carl Johan von Hüene.[8]

Niisiis pidi tegu olema omalaadse inseneriväeosaga otseselt Tallinna kui kindluslinna tarbeks. Nagu ilmneb pataljoni 1708.a. munsterrollidest, on kavatsetu ka teoks tehtud. Aastail 1708-1710 oli pataljonil 400-meheline reakoosseis, kusjuures sõdurkond koosnes praktiliselt täies koosseisus eestlastest. Vastavalt major Hüene kirjale Tallinna komandant Patkulile oli pataljonis müüritöös ja teistes vajalikes töödes oskajaid kokku 221 meest. Seniste materjalide põhjal võib öelda, et tegu oli üldse esimese alalise väeosaga otseselt Tallinna garnisonis. Sama võiks väetähiste nagu grenaderimütsid ja lipud, põhjal küll oletada ka ooberst A. C. De la Gardie rügemendi ja ka Harju maarügemendi suhtes, kuid senised konkreetsed arhiivimaterjalid seda oletust ei ole kinnitanud. Omalaadne on seegi, et kuigi formaalselt oli tegu värvatud väeosaga, koosnes sõdurkond siiski ühest rahvusest meestest. Siinviidatud kuninglik konfirmatsioon võimaldab mõtiskleda selle üle, milline oleks olnud Tallinna linnapilt näiteks juhul, kui Põhjasõda oleks lõppenud Rootsile võidukalt ja Tallinn jäänud rootsi võimu alla – eestlastest garnisoniväelased oleks olnud linna kindel koostisosa.

Argipäev ja miljöö.

Linnavallidel ja muudel kindlustustel ning lossis vahiteenistust pidavad sõdurid olid majutatud kas linnakodanike juurde seespool linnamüüri või siis eeslinna ning sõjaväe barakkidesse. Nagu näitab M. Laidre, tähendas „korter“ tavaliselt sõduri jaoks kütmata kambrit koos voodi ja voodipesuga kahele mehele magamiskoha peale. Lisandusid köögi ja majapidamistarvete kasutusõigus, sealhulgas ka vürtsid, sool, äädikas, pipar ja muud konserveerimisvahendid, mida kokku nimetati „sool, magus ja hapu.“ Juurde kuulus ka peremehe küünlate andmise kohustus.[9]

Välja anti spetsiaalsed trükitud ja täidetavate lahtritega kviitungid, mis kinnitasid, et need ja need isikud on korterisse asunud selles ja selles majas ja seejuures peavad saama nautida vajalikku teenindust (Service) ja ülalpidamise. Majutatavate kohta koostati väeosa staabis nn. majutusnimekirjad, kuhu kanti sisse sõdurid ja ohvitserid ning millisesse majja ja kelle juurde nad on majutatud. Nimekirjade põhjal arvestati tasa ka ülalpidamiseks kuluvad nn. korterirahad.  Osad väeosa mehed majutati linna( reeglina paremad tingimused), pooled eeslinna ja barakkidesse ning vajadusel vahetati. Eeskätt püüti majutada jõukamate kodanike juurde või sinna, kus oli rohkem ruumi, nagu leskede juurde. Paar pilguheidet – Järva maarügemendist elasid 1703.a. jaanuari seisuga musketär Jürgen Kesperson (tegu on sõdurinimedega, rahvuselt olid sõdurid Järva rügemendis eestlased) koos oma ülema, kapten Johan Friedrich Ulrichiga Herman Vegesacki juures, musketärid Jürgen Johanson, Marten Jürgenson, Lorenz Johanson ja kapral Hinrich Johanson aga elasid tuntud kaupmehe Johan Lantingu juures,   jaanuaris 1704 musketärid Hans Jacobsson koos Hans Jürgenssoni ja Marten Hanssoniga   advokaat Pfeifferi juures. 24 novembri seisuga aastal 1704 elasid ooberst H.H Lieveni rügemendi seersandid Niklas  Scharlin ja Jacob Schrenck Herman Vegesacki juures tema suures majas koos 14 reamehega, Vegesacki väiksemasse majja oli majutatud 6 meest. 1706.a. 3 augusti seisuga oli Lieveni rügemendi meestest linna majutatud 344 meest, linnast välja 616 reameest. Harju maarügemendis elas 1707.a. rügemendi ülem B. von der Pahlen ise Corbmacheri majas, ooberstleitnant Bistram enda isiklikus majas,  novembris 1709 elasid Harju rügemendi musketärid Wesky Jack ja Korty Thomas sekretär Witte juures Harju tänaval,  grenader Nonny Tönno (viibis ise alates 16. oktoobrist 1709 koos veltveebel Salomon Weidmaniga Stockholmis komandeeringus) ja Andres Jürgenson asusid Andres Haxi lese juures Laial tänaval, Oleviste kiriku vastas, plats 17. Musketärid Kortzo Tönno ja Jürri Jacko Matz asusid aga korteris Halderi majas Niguliste kiriku vastas, plats 11.[10]

Siinkohal tuleb silmas pidada, et varauusajal ei valitsenud veel nii kindel eraldusmüür militaar- ja tsiviilelu vahel nagu tänapäeval, ja nii juhtuski, et veel Põhjasõja ajal võtsid sõdurid oma perekonnad sõtta, konkreetselt – Tallinna-  kaasa. See tõi majutuses kaasa muidugi lisakoormuse. Abiellumus oli Tallinna Põhjasõja-aegses garnisonis nii eesti kui teistest rahvustest sõdurite hulgas üsna kõrge. Majutusnimestike põhjal võib öelda, et näiteks 75 protsenti Järva maarügemendi sõduritest  jaanuaris 1703 olid abielus („beweibt“). Major Hüene pataljoni majutusnimestikku on märgitud 416 reameest  ja allohvitseri koos 224 naise ja 280 lapsega, Harju maarügemendis 949 reameest koos 448 naise ja 49 lapsega.[11] Kahe viimase väeosa sõduritest olid abielus niisiis umbes pooled. See tsiviilkontingent, nii sageli, pigem võiks öelda- peaaegu alati ajalookirjeldustes ära unustatud või möödavaadatud sotsiaalne kategooria aitab samas tunduvalt paremini mõista varauusaegse epohhi olemust. Naised ja lapsed võisid olla sõdurist perekonnapeale nii õnnistuseks kui õnnetuseks- nad võisid iseseisvalt teenides tuua sõduripajukile lisa kuid olla ka koormaks. Nende suur hulk näitab, et pigem aitasid nad karmi sõdurielu harmoniseerida.

Sõduri otsene ülalpidamine toiduainete näol lasus riigil. Magasinidest kirjutasid proviantmeistrid välja ratsioonid. Nii on proviantmeister Lönni poolt kviteeritud 1704.a. Harju maarügemendi reakoosseisule kokku 831 portsjonit. Aukraad määras ära ka portsjonite arvu- kui mainitud sõdurid said vaid ühe portsjoni, siis näiteks väeosa ülem, ooberst Bogislaus von der Pahlen sai 8, ooberstleitnant 6, major 4, rügemendi kortermeister 2 portjonit. Tuleb arvestada, et ohvitserid võisid oma ülalpidamisel pidada ka tentsikuid. Ametlik armeemenüü oli suhteliselt ühekülgne, koosnedes leivast, lihast, kruupidest, hernestest, võist ja õllest ning mõnikord ka tubakast. Rahapalga eest – kui see kätte saadi - võidi osta ka üht-teist meelepärast.

Tehes katset visualiseerida Tallinna linnapilti rootsi võimu viimastel aastatel, sõja tingimustes, võib niisiis tõdeda, et sõjaväelaste osakaal hakkas üha enam tooni andma.

Isegi kui varauusaegne armee vormirõivas järgis veel paljuski tsiviilmoodi,  eristusid sõdurid linnakodanikest üsna selgelt. Vanalinna tänavatel aastast 1704 võis naisest ja lastest vahiteenistusse  saadetuna näha Stockholmist saadetud põlvini ulatuvasse halli kollaste kääniste ja kraega kuube, valgesse kaelarätti, musta nööbiga kübarasse, hallidesse pükstesse ja üle põlve ulatuvatesse hallidesse kootud villastesse sukkadesse ning kolme pandlaga kingadesse rõivastatud Järva talupojast musketäri, või 1707.a. suvel samuti Stockholmist saadetud samatüübilisse, ent juba paremasse, tumesinisesse kollase krae, kääniste ja voodriga kuube, musta kaelarätti ja sinistesse sukkadesse riietatud Harju rügemendi sõdurit. Samasugused nägid munsterrollide põhjal välja ka Hüene pataljoni sõdurid. Musketäri juuksed olid kammitud ja tagant patsi seotud, mis kaeti mustast linasest riidest kotikesega, nn. juuksepaunaga.[12] Iseäralikumad võisid välja näha grenaderid, kes kandsid kõrgeid, päkapikumütsile sarnanevaid riidest peakatteid. Näitena olgu toodud grenaderimüts ooberst A.C. De la Gardie rügemendist – punasest riidest, sinise riidega kanditud,  esiküljele tikitud keskse motiivina peegelmonogramm tähest „c“ (Carolus), selle kohal kuningakroon, mõlemal pool monogrammi kolm ja kolm leegitsevat granaati, nende all mütsiklapi keskele tikitud kolm Tallinna vapilõvi, kummalgi pool kaks leegitsevat granaati. Mütsi tagaküljele on tikitud tekst GRENADIER DE DANNENFELT, mis tähendas, et see grenader, kellele me võisime tänaval kuklasse vaadata, kuulus kapten Dannenfeldti kompaniise.[13] Üldse oli kombeks markeerida grenaderimütsidele kas kuuluvust väeossa või tikkida nendele mõni deviis, kuna grenaderid olid väeosa eliit. Nii oli Tallinna garnisoni kuuluva krahv Berendt Mellini värvatud rügemendi grenaderimüts sinisest riidest kollaste klappidega, mütsile on tikitud viis granaati, mütsi esiküljele aga tikitud kollane tähekombinatsioon CXII (Carolus XII) mida hoiavad kummaltki poolt tikitud lõvid ja mille kohale on tikitud kroon. Mütsi tagaküljele on tikitud ajastupäraselt prantsuse keeles tekst GRENADIERS DU COMTE MELLIN ( „Krahv Mellini grenaderid“). Teksti kohal asub kroon, kummalgi pool teksti rohelised tikitud palmioksad [14] Grenadere püüti teistest sõduritest eristada ka muude rõivastuselementide abil. Ooberst H.H. Lieveni pataljoni (hiljem rügemendi) ihukompanii grenaderidele nägi kuningas Karl XII ette eraldada Tallinna laost 30 punast keepi.[15] Mis puutub kuube  kui univormi ühte põhilisse elementi, siis sõja kulgedes hakkas vastloodud väeosades halli nn. nekrutivormi asemel alates 1705.a. üha enam tooni andma nn. sinikollane ühtsusunivorm, ehk tumesinine kuub kollase krae, kääniste ja voodriga, kuigi üldiselt oli pilt vormirõivastuse toonides veel üsna kirev.

Katku võidetud  - Tallinna langemine 1710.a.

Rootsi garnisonis Tallinnas oli 1710. aasta kevadsuvel umbes 4500 regulaarvägede meest, neist 1000 meest H.H. Liveni värvatud rügemendist, 1000 meest B. Mellini värvatud rügemendis ja peale nende 1000 meest Harju maarügemendis ja 400 C. J. von Hüene värvatud garnisonipataljonis. Eestlastest väeosi  oli selle rootsi võimu viimase tugipunkti kaitsel Eestimaal seega  umbes 40%. Päris-Rootsi rahvusväeosi oli linnas Västerbotteni jalaväerügemendi 1090 meest ja Hälsinge pataljoni 200 meest ning osa taasloodud Hälsinge rügemendist, mille ülemaks oli saanud Soomes sündinud ooberstleitnant Reinhold Henrik Horn. Mehed olid olnud hästi varustatud ja heas meeleolus.[16]

Suve teisest poolest jõudis Poolast lähtunud ja kogu Eesti ala laastanud katk ka Tallinna. Munsterrollides kajastuvad andmed on kohutavad. Kui veel juulis ei olnud haigeid ega surnuid peaaegu üldse, siis juuli teisel poolel tuli katk nagu pikselöök. Andmeid Berendt Mellini värvatud jalaväerügemendi kohta 1. augustist kuni 24. septembrini – kapten Alexander von Anderseni kompanii: 22. augustil suri munsterkirjutaja, 24. septembril suri leitnant Mårten Lohman. 5. ja 9. septembril surid kaks rügemendi trummarit, 12 grenaderist oli terve vaid 1 mees, Hans Starre. Ülejäänutest olid 6 meest haiged, 3 surnud ja 2 deserteerunud. Teise kapralkonna 18 musketärist olid rivis vaid kapral ja 1 musketär, surnud oli 10 meest, haigeid 5 ja 1 oli deserteerunud. Kolmanda kapralkonna 18 mehest olid rivis kapral ja roodumeister, surnuid oli 9, haigeid 3 ja 4 olid deserteerunud. Neljanda kapralkonna18 mehest oli rivis 1 reamees, surnuid oli 9 meest, haigeid 6 ja 2 olid deserteerunud. Kapten Carl Gustaf von Stahleni kompanii: kolmandas kapralkonnas oli 18 mehest 10 surnud, 5 haiged, 1 avansseerunud ja rivis oli veel vaid 2 meest. Kogu kompanii 82 sõdurist oli teenistuskõlbulikke vaid 12, surnuid oli 36 ja deserteerunuid 14.[17] Garnisoni ja  linna ähvardas otseselt väljasuremine.

Vene väed saabusid Tallinna alla 16.(17) augustil, mil katku hävitustöö linnas oli juba täies hoos. Linna ja garnisoni juhtkond jagunes kahte vastandlikku leeri – veel nüüdki leidus patriootlikke ohvitsere, kes tegid ettepaneku linnast välja tungida ja vastase leeri rünnata. See perspektiivitu mõte laideti maha. Linna ametlikku komandanti, Didrik Fredrik Patkulit kahtlustati reetmises. Nii nagu sõja algus, nii ka lõpp Eesti- ja Liivimaal seostub iroonilisel kombel Patkuli nimega. Õhkkond oli pingeline. Patkul haigestus peagi katku ja pinged kandusid juhtkonna siseringi. Tallinn ja Eestimaa rüütelkond kapituleerusid vene vägedele poolteist kuud pärast piiramise algust, 29. (30). septembril 1710. Rootsi päritolu vägedel ja elanikel lasti sõita meritsi Rootsi, Soome või Saksamaale. Lippude lehvides ja trummide kõmades sadama poole suunduvat rootslastest väeosa olevat venelased vaadanud respektiga. Sadamas ootavale rootsi laevale „Öland“ võeti 30 ohvitseri ja 1250 sõdurit ning tsiviilelanikkonda, mis seejärel Helsingisse toimetati, kus nad esialgu paiguati saartele väljaspool linna karantiini.

Arvatavasti just Tallinna hõivamisel  saadi saagiks ka Peterburis trofeedena säilitatavad Harju maarügemendi kolme lõviga kompaniilipud, mis trofeedena Venemaale viidi. Kohalikku päritolu väeosad saadeti laiali, osa ohvitsere vangistati. Eesti- ja Liivimaal algas faktiliselt vene võim, mis tõi kaasa Tallinna kui kindluslinna ajaloos uue peatüki. Rootsi suurvõim aga oli iroonilisel kombel faktiliselt lõppenud sama linna langemisega, millega alanudki.